|
so:text
|
Lopahhin tahab ennast siduda Ranevskajaga. Ei saa teda, olgu siis aseaineks mõis. See ei ole ainult mõisavalitsejaks saanud talupoja rõõm. Selles rõõmus on ka kurbust. Talle pakutakse Varjat. Miks mitte, ütleb ta muuseas. Ta tahab härrasrahvale šampanjat pakkuda, kuid seda ei joo mitte keegi. Kas näidatakse mehele koht kätte või pole kellelgi sõidutuhinas mahti. Lopahhinist on kahju, nagu lapsest, keda teised mängu ei võta. Selline koolikiusamine! Aga kuna ta ise on tegus tüüp ja ära ei kuku, siis mingit tagasilööki ei tule. Majale kiirelt luugid ette, et tuleval suvel jälle edasi toimetada. Kogu see lahkumine on kui sügisene kiire pagemine suvekodust – vaja veel viimasele rongile jõuda. Kuskil ei ole tunnet, et midagi on igavesti möödas. Sellist fataalset kurbust. Võib-olla just seda kurbust tulin ma ise siia otsima, aga seda ei saanud. Kogu see rahmeldamine väsitas, olgu see naljakas või kurb. (et) |
