|
so:text
|
Siinkohal satun ma raskustesse, sest tegemist ei ole millegagi, mida saaksin piiritleda, täpselt ajastada... ma ei räägi muidugi riiklikest raskustest ega sündmustest, mida me tähistame selliste sõnadega nagu "nemad", "nood", "see" ja nii edasi, vaid omaenese isiklikest avastustest, mis tollal nii vajalikeks muutusid ning minult nii palju nõudsid. Ma ei saa öelda: "Äkki ühel päeval teadsin ma, et seal seina taga elatakse teatud laadi elu." Isegi mitte: "See oli tollel kevadel, kui..." Ei, teadmine sellest teisest elust, mis kulges mulle nii lähedal, minu eest varjatuna, tuli pikkamööda, kuulus just sellesse arusaamise kategooriasse, mida me tähistame väljendiga "äratundmisele jõudmine" ning mis kätkeb endas ka järkjärgulist taipamist. Selline avanemine, selline areng võib kesta nädalaid, kuid, aastaid. Muidugi on ka võimalik midagi teada" ja ise seda mitte "teada". Tagasi vaadates võin ma aga kindlalt öelda, et oma hingepõhjas olin ma selle teise elu või olemisvormi arenemist seina taga tajunud juba ammu enne, kui ma jõudsin äratundmisele, mis see oli, mida ma kuulsin või kuulasin. Kuid ma ei saa nimetada ei kuupäeva ega hetke. Kindlasti tuli see sisemine meelestatus enne toda teist, avalikku ärevust, mida ma - loodetavasti ei arvata, et kergemeelsusest - olen tähistanud sõnaga "see. (et) |
