|
so:text
|
Mäletan väga hästi, see oli kuskil Nõukogude aja lõpul, kui näidati meile Rootsi televisioonis filmi naisest, kes oli üksinda. Ta tundis end üksi ja oli haige. Võeti talle koer, et ta saaks seltskonnas olla. Oma tütrega ta ei klappinud. Ta lihtsalt tundis, et ta põeb hirmsasti seda üksindust igal pool. Meie, kes me tollal elasime Nõukogude ühiskonnas, mõtlesime, et palun tulgu seisku võisappa kaks tundi. Ja siis tund aega talongiga leivasappa. Et mida see inimene kurdab? Me hakkame juba aru saama inimesest, kel ei ole vaja leivasabas seista ja kes ei taha endale koera seltsiks ja kes ikkagi tunneb ennast üksinda ja kurvana. Et aeg-ajalt on mõnede probleemide kerkimine nagu mingisuguseks näitajaks, et oleme teisele tasandile või teise maailma jõudnud. (et) |
