|
so:text
|
XX sajandi algul ei olnud veel sugugi selge, kas Linnutee on meie universumis ainus galaktika või leidub ka teisi temataolisi. 1920. aastast on teada kuulus debatt USA astronoomide Heber Curtise ja Harlow Shapley vahel. Curtis väitis, et universum koosneb paljudest meie Linnuteega sarnanevatest galaktikatest, mida astronoomid nimetasid tollal spiraalududeks. Shapley arvates aga moodustabki Linnutee kogu universumi ja spiraaludud on lihtsalt gaasipilved selle sees. Debatt oli õigupoolest mitmeplaanilisem ning nii õigeid kui valesid väiteid oli mõlemal, kuid põhiküsimuses – spiraaludude olemuses ja kauguses – andis aeg õiguse Curtisele. Öpik oli selle ära tabanud juba 1918. aastal, kui ta hoolimata sõja- ja revolutsioonihädadest sai vahel mõelda taevastele asjadele. Eestisse tagasi jõudnult täiendas ta oma tööd Andromeeda udu kauguse määramisest galaktika pöörlemise omaduste kaudu, sai tulemuseks 450 kiloparsekit ja avaldas artikli prestiižses ajakirjas The Astrophysical Journal. Praegu teadaolev kaugus on 780 kpc . Ometi kasutati 1950. aastateni enamasti väärtust 210–250 kpc, mille avaldasid Edwin Hubble ja teised tollal autoriteetsed astronoomid. Öpiku töö oli lihtsalt nii uudne, et selle suhtes ei osatud seisukohta võtta. Aastakümneid hiljem, 1995, kirjutas USA astronoom Vera Rubin , et see artikkel on üks XX sajandi kõige originaalsemaid töid. (et) |
