|
so:text
|
Kostivere mõisa kohta kuulsin lapsepõlves tihti, et pole see mõis suurt midagi, põldudel pole ju viga, aga näe, metsa pole, ainult sooheinamaatükid. Parun ostis küll 10-12 versta mõisast eemal tüki metsa, et puid saada, aga vea neid sealt kaugelt. Ja karjamaad pole kah, puhas kivipuru ja see rohukamar, mis kevadel peale tuleb, kõrbeb suvel täiesti tolmuks, ega urge ikka karjamaa pole, vea aga loomadele toitu ette. Mind piinas sõna "urge". Kui küsisin, sain vastuseks: "Näe, seal ta on" või siis: "Urge on urge." Meie "urge" oli õige suur lagendik, ei mäleta seal ühtki puud ega põõsast. Seal oli hulk auke, suuremaid ja väiksemaid, täis paekivipuru. Mõni auk oli õige suur, kevadeti vett täis ja sealt püüti isegi hauge. Suveks aga kuivas kõik ära. (et) |
