|
so:text
|
Kõige kaunim minu uru juures on aga tema vaikus. See on küll petlik. Ta võib korraga katkeda ja kõik on läbi. Esialgu aga on ta veel olemas. Ma võin tundide kaupa oma käikudes hiilida ega kuule muud kui vahel mõne pisilooma krabinat, kelle ma siis ka kohe hammaste vahel maha rahustan, või mulla nõrisemist, mis näitab mulle kätte vajaduse midagi parandada; muidu on vaikne. Metsaõhk lehvib sisse, on ühtaegu soe ja jahe. Mõnikord sirutan ma end välja ja ringutan käigus mõnust. Liginevat vanadust silmas pidades on kena, kui sul on säärane urg, et sul on katus pea kohal, kui algab sügis. Iga saja meetri järel laiendasin käigud väikesteks ümarsoppideks, seal võin ma end mugavalt kerra tõmmata, iseenda vastas sooja leida ja puhata. Seal magan ma magusat rahu-und, rahunenud iha, saavutatud majavaldus-sihi magusat und. /---/ Vaene rändur, kes on ilma koduta, maanteedel, metsades, parimal juhul lehehunnikusse või kaaslaste karja pugenud, kogu taeva ja maa hukatuse kätte jäetud! Mina leban siin igast küljest kindlustatud sopis - rohkem kui viiskümmend on seesuguseid mu urus - ning hämarolekus või teadvusetus unes mööduvad mu tunnid, ma valin neid oma suva järgi. (et) |
