|
so:text
|
Tunnen end nagu too veidrik, kes oma Madeleine'i kooki hammustab*, ainult et minu puhul on asi vastupidine. Hoian oma mälestustetulva tagasi. Ma ei taha, et mulle midagi meelde tuleks.Tunnen, et terve mälestustekuristik on vaiba äärel mu jalge ees avanemas ja ma tardun, otsides instinktiivselt uksepiita või tooli seljatuge, mille külge klammerduda. Sest jah, ma tunnen ära selle käekirja ja midagi peab korrast ära olema. Osa minust üritab sellele mitte mõelda, osa minust aga kardab juba. Jään mõttesse. Mu aju ragiseb nii kõvasti, et katab väljastpoolt tulevad hääled. (et) |
