|
so:text
|
Mul on tõesti kahju, et minu värsside lugemiseks tuleb ületada eelarvamusi - see riivab mind rohkem kui mis tahes ülikriitilisus mõne mu passuse suhtes. "Endymionis" olen ma väga tõenäoliselt kolinud juhtohjade tagant lapsevankrisse. Luule vallas on mul mõned aksioomid ja sa võid ise näha, kui kaugel ma olen nende tuumast. 1. Ma arvan, et luule peaks üllatama peene liiasusega, mitte ainukordsusega - see peaks rabama lugejat kui tema enda üllaimate mõtete sõnastus ning ilmnema peaaegu meenutusena - 2. Kokkupuuted Iluga ei tohi kunagi jääda poolikuks - nii et löövad lugeja pigem pahviks kui pakuvad rahuldust: kujundite tõus, teekond ja loojak peab paistma talle sama loomulikuna kui päikesel - paistma lugeja peale ning loojuma kainelt, ehkki suurejooneliselt, jättes ta videviku toredusse - kuid lihtsam on mõtelda, milline luule peab olema, kui niisugust luulet kirjutada - ja see viib mind veel ühe aksioomini. Et kui luule ei võrsu sama loomulikult nagu lehed puule, siis parem ärgu teda üldse olgu. (et) |
