|
so:text
|
Peale selle oli Annikki nende maitse jaoks liiga toimekas. Ta kõõlus terved päevad õuel ja töökojas tüütuna nagu linavästrik, oli hommikul esimesena saadetisi vastu võtmas ja õhtul viimasena kontoris, pliiats peos. Ta ei paistnud kunagi väsinud, müristas mis ta müristas, kuid leppis samas, jaksas unenägusid seletada, vaikida omadest asjadest, just nii, et tal paistis lausa pagana hästi minevat. Ja sellist asja inimesed üldiselt ei talu. Nad ei talu ka seda, kui nad ei saa mõnest ligimesest selget pilti. Aga keegi ei öelnud seda valjusti välja. Oma meeles nad vaid soovisid, et midagi juhtuks. Ja kui siis tuli Hans ja majja elama asus, siis nad teadsid, oi, kui hästi nad seda teadsid, et siin see õnnetus nüüd tuligi. (et) |
