|
so:text
|
Teenijanna Alice oli olnud väga üleolev. Mul oli kombeks näpata salaja oma aluspesu ja öösärke kapisahtlist ja parandada neid pigemini ise kui paluda teda. Kord nägin ma, kuidas ta seisis, minu särk käsivarrel, ja uuris selle materjali ning väikest äärepitsi. Ma ei unusta kunagi tema näoilmet. Ta paistis olevat peaaegu vapustatud, nagu oleks tema uhkus saanud kõva hoobi. Enne seda ei olnud ma kunagi aluspesule mõtelnud. Kuni mu pesuesemed olid puhtad ja terved, ei pööranud ma materjalile ja pitsile mingit tähelepanu. Loetud raamatutes oli noorikutel muidugi veimevakk ja tosinate viisi pesukomplekte korraga, kuid mina ei olnud ennast sellega vaevanud. Alice'i nägu andis mulle õppetunni. Ma kirjutasin kähku ühele Londoni ärile kirja ja palusin saata mulle aluspesukataloogi. (et) |
