|
so:text
|
Kõik rääkisid lumest nagu lapsed, laulsid valgetest jõuludest, aga kui õhukenegi lumekirm tänavaile püsima jäi, hakati kohe virisema, et liiga märg, liiga külm, liiga libe või mis noid teisi hädasid kõik oli! Bussid jäid hiljaks, vahel ei tulnudki. Pidi siiski kuidagi tööle jõudma. Rongid ei käinud. Saksamaal, Šveitsis ja mujal maailmas sadas igal talvel hoopis enam lund ja mitte midagi ei jäänud seisma... pahandas Ants. Ta oli väsinud. Pealegi mäletas ta lapsepõlve Eestis, kus lumi oli alles lumi. Sirutas nina jälle krae vahelt välja ja tõesti — tuules oli lume lõhna. (et) |
