|
so:text
|
Viimased kolm aastat on mul läinud täielikult metsakaitsetööle, aga aastaid tagasi töötasin Eesti Päevalehe uudistetoimetuses. Väga raske koht pinge mõttes. Läksin sinna tööle, et muuta maailma ajakirjandusega, ja oli tõeline vedamine, et sain verivärske üliõpilasena, 20-aastasena tööle ajalehetoimetusse. Aga seal ei saanud uurida teemasid, mida tahtsin. Pidin kirjutama mingeid leheküljepikkuseid lugusid torude lõhkemisest. Lisaks häiris see tunne, et ma petan inimesi. Kui inimesel oli murelugu rääkida, siis pidin nad meelitama kaamera ette. Samas teadsin, et see üks lugu ei muuda midagi, sest see pole piisav. Aasta pidasin vastu, siis enam ei tahtnud niimoodi, sest polnud süvenemisruumi, mida eeldasin ajakirjanduselt. (et) |
