|
so:text
|
Vaiksed üksildased tunnid kambris olid Algi jaoks täis hääli. Need ei viinud sõnade koormat eemale, vaid süvendasid ja kujundasid ta teadvuses sõnadele kohta. Kõik muu oli eemale vajunud. Sõnad olid muutunud elavateks, aistitavateks, reaalseteks. Neist moodustusid pildid, mida Algi polnud kunagi tegelikkuses näinud. Ta kujutluses olid need imelised, üllatavad. Hallid tundetud seinad ja tuhm valgus ei varjutanud piltide mõjulepääsu. Nende taustal said nad uue ereduse. Kõik muu oli äkki tagaplaanile nihkunud. (et) |
