|
so:text
|
Küree vangutas pead, valmis ootama üksnes halvimat sellelt rahutult vaimult, kes asjatuist teadmistest ja kõrkusest segaseks oli läinud. Toomhärra kaitses arglikult studioosust, keda ta ise oli vorminud. Kuid vähehaaval lakkas Zenon nende jaoks olemast isik, nägu, hing, elav inimene kusagil mingis maakera punktis; temast sai vaid nimi, vähemgi veel kui nimi, luitunud etikett purgil, milles aegamisi kõdunesid mõned nende endi mineviku katkendlikud ja surnud mälestused. Nad rääkisid veel temast. Tegelikult nad unustasid ta. (et) |
