|
so:text
|
Meie maailmas, kus kõik on püsivalt liikumises ja kaugete piirkondade ühendatus on enneolematult intensiivne , kus populatsioon kasvab ning jõukamates riikides vananeb, kus protsessid ühtlustuvad kuid ebavõrdsus suureneb, oleme muutunud nii avatumaks kui ka haavatavamaks meie kontrollist mitte alluvatele või kergesti väljuvatele sündmustele. Tulemuseks on see, et käesoleval sajandil oleme pidevalt liikunud ühest globaalsest hädaolukorrast teisele – terrorismist finantskriisini ning põgenikekriisist koroonapandeemiani, kukla taga ka permanentne keskkonnakriis. Sellises maailmas pole me mõnes mõttes veel harjunud elama, reageerime kiiretele protsessidele liiga aeglaselt. Ja kui me selleni jõuame, siis ikka pigem eraldi riikide rakendatud erikorraliste meetmete kujul. Risk on selles, et väljakuulutatud või väljakuulutamata, kuid hiiliv eriolukord hakkab järkjärguliselt asendama demokraatlikku korda ja sellele omaseid protseduure, kuna me teistmoodi globaalsete väljakutsetega hakkama ei saa. (et) |
