|
so:text
|
Selle Vanapagana Vanamooriga oli üldse üks isesugune lugu. Algul, kui nad tekstiraamatu said, roll Lo Tuile kuidagi ei istunud, oli talle millegipärast vastukarva. Lo Tui on väga emotsionaalne näitleja. Kui ta näidendi lugemisel saab autori loodud tegelasest elamuse, näeb teda arengus, siis läheb ta kohe põlema ning tunneb vaistlikult, kuidas rolli teha. Juhtub aga, et rollis jääb nagu midagi puudu, siis peab ise otsima, et seda kas või väliste vahenditega rikastada. Jah, seda Vanapagana Vanamoori Lo Tui lihtsalt ei sallinud. Aga proovide käigus hakkas eit pikkamisi kujunema, hakkas nagu iseenesest ilmet võtma. Ja ühel heal päeval teadis näitleja äkki, mis ta temast teeb: rumala, aeglase, laisavõitu olekuga vanaeide, kes räägib läbi nina. Ta allutas nuku liikumise sellele kujutlusele: nukk hoidus ettepoole, käed ees ripendamas, tema samm oli raske ja aeglane, justkui oleksid jalad kõvasti maa küljes kinni. (et) |
