|
so:text
|
Me olime marssinud juutide linna triumfirongkäigus ja olin tõstnud oma armsama eeslimära selga kõrge ja jumaldatu ja kardetuna, nagu oleks ta olnud hing ja eeslimära tema all inimene, hinge ratsu. Ja inimesed hüüdsid tema nime ja lehvitasid palmioksi ja mina kõndisin tema kõrval ja soojendasin end vaimustuse paistel, sest mina olin loonud selle mehe ja puhunud temasse hinge ja andnud talle sõna, vodouni, lõunamaa vodouni, mille abil ta neid kõiki õpetas ja valitses, ja jumal vaatas välja tema silmist. (et) |
