|
so:text
|
Tüdruk võttis põlle kuulekalt jälle ära, pani naela otsa ja läks uksest välja, pea viltu. Anja ei teadnud, mida öelda. Siis hakkas ta tüdrukut kiitma. See oli andekas, viisakas ja taiplik laps. Õigupoolest oli ta esimesest koolipäevast peale sellesse tüdrukusse pisut kiindunud olnud, sest kujutles, et oli ise lapsest peast samasugune. Pisut uje, kuid tähelepanelik ja pea väljamõeldisi ja mänge täis. Noorust nagu kuidagi häbenesid, aga lapsepõli oli juba nii kaugel, et sinna võis kõike ilusat kujutleda. Kuid ta ei rääkinud seda siiski sellele naisele, kes äsjase riidlemise järel jälle pliidi juurde kastile norgunult istuma jäi. (et) |
