|
so:text
|
Künka jalamil muutus tänav tasaseks ja suubus Sõduri platsile, mille kalget sillutist ümbritsesid kolmest küljest korruste kaupa raskepärased, inimtühjad sammastikud. Võlvitud kivist sammaskojad olid vanad vapluseelsed rajatised. Tänapäeval midagi sellist ei ehitatud. Midagi nii suurejoonelist, nii väärikat, nii tarbetut. Tseremooniaplats tundus palju inimtühjem kui selja taha jäänud tänavad. Võlvid valasid pealtvaatajate puudumise pärast pisaraid; platsi läikivad kivid nutsid taga marssivaid jalgu, trummide tra-ta-taad, sulgede lehvimist ja piikide raksatust, kui neid au andes põm-kõm! vastu maad põrutati. Mahajäetud plats tihkus nagu hüljatud armuke. (et) |
