|
so:text
|
Jutu sees küsis Kann äkki, et kas ma olen Voldemar Lenderi pruut. Mulle tundus küsimus väga ebadelikaatne ja vaikisin hetkeks, et mitte ebaviisakalt vastata. Siis vastasin, et tunnen Lenderit palju vähem kui teda, niisiis ei saa olla. Seekord oli tal ka nagu piinlik. Õnneks tuli ema köögist ja palus lauda. Ma olin siiski nii solvunud, et jutt ei tahtnud enam sobida. Kann lahkus seekord kaunis vara. Kui ta järgmine kord tuli, olin rahunenud ja siis oli meil jälle juttu ja lõbu laialt. Korraga ta küsis, et kas ma ei tahaks jalutama minna, õues ilus ilm. Ema hakkas valjusti naerma ja ütles: "Juhatajanna ei luba." Siis seletas ta Kannule naerdes, kuidas mina seitsmendas klassis olles keelasin repetiitor Ostrovskit mind saatmast. Mu kooliõde Dragnevitši vanemad korraldasid balli ja ema palus Ostrovskit mind pärast matemaatikatundi sinna saata. Mina aga hüüdnud, et juhatajanna ei luba härradega tänaval käia ja joosnud trepist alla. Ostrovski tormanud järele ja jutustanud järgmisel päeval emale, et ma käskinud teda kümme sammu tagapool käia, jõudnud Dragnevitšite majani, lipsanud uksest sisse ja hüüdnud: "Suur tänu, trepist saan üksinda üles. (et) |
