|
so:text
|
Pidime käima ema ees. Hoidma end sirgena, lõug natuke tõstetud. Varbad ei tohtinud olla sissepoole, käimine linta-lönta ega tagumikku hööritada – see on ropp. Pidime paluma, tänama, head ööd ja ilusaid unenägusid soovima, tere hommikust ja rõõmsat päeva ütlema, vastutulijaid teretama ja kniksu tegema. Kui poes käies mingi kaotatud asja leidsime, pidime selle samasse kohta tagasi viima, sest kaotaja võis otsima tulla ja ei leiagi. Oma küla inimesed tundsid ja teadsid kõiki. Kellel mingi näpuviga juures, nende lastele ja lastelastelegi vaatasid põliselanikud viltu veel tänapäevalgi. (et) |
