|
so:text
|
Ei ütleks, et ma just sada protsenti mõistan, kas see, mida me Šostakovitši muusikas kuuleme, on iroonia või õud ja äng või kõik kolm korraga. Selles on kogu nõukogude aja traagika, otsene side mis tahes ajaga, mil inimesed on diktatuuri all elanud. Mida mina kunagi ei ole. Olen vaid kuulnud, kuidas vanemad inimesed sellest räägivad, näinud filme, lugenud raamatuid… Kui ma kujutan oma peas ette nõukogude aega, siis ma kuulen soundtrack'i, kus Šostakovitši muusika on segamini Eesti Raadio meeskvarteti sulni tämbriga. See, kuhu Šostakovitši muusika mind viib, on mingi uskumatu koht; ta tuletab pidevalt meelde seda, mis oli ja mis võib olla. Ja seda, kuidas inimene selle keskel suutis või suudaks elada. Selles on niisugune äratuntav igatsus… Mitte see koduigatsus, mida oleme harjunud kuulma Rahmaninovi muusikas, vaid igatsus inimväärse elu järele. Selles on olemas kogu tunnete palett, mida inimene võib sellistes oludes kogeda. (et) |
