|
so:text
|
Külaelanike silmis olin ma ilmselt üpris veider nähtus. Kuigi Eestit iseloomustab üsna kõrge haridustase ja suur kõrgharidusse haaratute protsent, oli enamik doktorante - vähemalt ajal, mil välitööd alustasin - pigem ülikoolides juba pikalt töötanud 40ndates eluaastates uurijad. Sellisele uurijale oleks ilmselt hoopis teisiti reageeritud. Mina aga olin eeldatavast doktorandist 10-15 aastat noorem ja sotsiaalselt paistsin veelgi algajam. Siin mängis rolli kaks peamist seika; ühelt poolt etnograafiline välitöö, st valmisolek elada päev päeva kõrval võõras külas mitte üksnes suvekuudel, vaid aasta läbi - ükski päris täisealine inimene polnud seda selles piirkonnas uurimuse eesmärgil teinud ning teiseks puudusid mul vähimadki ilmsed staatussümbolid, mis kehtestanuks mind täiskasvanud teadlasena - kõige olulisema ja ilmsema sümbolina puudus mul auto. (et) |
