|
so:text
|
Koolis oli joonistamine ikka "kolm" olnud, seal pidi Arkaadi maalima õpilaste spordipäeva, terve karja suusatavaid lapsi, uisutavaid, kelgutavaid, lumesõda pidavaid lapsi, pildi serva aga õpetaja, stopper käes, mõni ime siis, et sellest midagi välja ei tulnud; hiljem kunstinäitustel käies nägi Arkaadi, et paljud kunstnikudki vältisid oma piltidel inimfiguure — ja ta polnud näinud ühtegi maali, mis oleks kooli spordipäeva kujutanud. Nüüd oli Arkaadi iseenda peremees, nüüd võis ta vabalt vesivärve segada ja vaadata, kuidas värvilaigud üksteisesse imbusid; Arkaadi segas punast sinisesse ja kollast mustaga ning keegi ei kirjutanud paremasse alanurka puudulikku hinnet; Arkaadi ei näidanudki oma pilte kellelegi, ta sai aru, et tegelikult ei saagi neid piltideks nimetada, see oli niisama oma lõbuks, ta oli juba mitu karpi vesivärve ära kulutanud ja otsustas järgmisel korral linnas käies õlivärve osta. Ja veel sirklikarbi, et proovida mitmesuguseid geomeetrilisi mustreid. (et) |
