|
so:text
|
Iga inimene kannab endas oma lapsepõlve ja iga rahvas kannab endas oma ajalugu, kas ta seda endale teadvustab või mitte. Kui üks väike rahvas kaugeneb oma juurtest ja hakkab ihalema midagi võõrast, talle mitteomast, matkima teiste rahvaste kultuuri, siis teatud ajal võib ta jälle omakultuuri poole pöörduda, leida sealt ideid ja aineid uusloominguks ning tuge oma rahvuslikule identiteedile, nagu see sündis meil laulva revolutsiooni ajal. Praegu tormame suure hooga Euroopasse. Tegelikult ei ole mingit ühtset Euroopat olemas, on üksikud Euroopa riigid ja rahvad. Vaid suurlinnad oma olmekultuuriga on igal pool ühesugused. Ent globaliseerumine ja sarnastumine jätkub, kodu ja kodumaa mõisted devalveeruvad. Võib-olla jõuame sellisesse ühiskonda, kus vanemad ei tunne lapsi, lapsed ei tunne vanemaid, vanavanematest rääkimata, kus ei ole ei perekondi, suguvõsasid ega rahvusi, on ainult indiviidid, kellel on kõik õigused ja vabadused ja kes ei tea, mis nendega peale hakata peale mõttetu elupõletamise, sest miski pole püsiv ja miski pole püha. (et) |
