|
so:text
|
Mäletan nii selgesti seda õhtut: kaaviari, tuurakala, lõhet, austreid... lambapraadi, trühvleid... hõrgutavat krimmi veini ja vägevaid magustoiduvaagnaid, mida küünlavalgel saali kanti. Merepoolsed aknad olid lahti ja pargist kostis purskkaevude sulinat ning lindude vidistamist. Tuuleõhk liigutas õhukesi aknakardinaid. Ka need olid kollast värvi ja värelesid nagu leek. Kõrvalruumis mängis orkester viini valsse. Kuulates neid ja vaadates laudade vahel varjudena liikuvat paarikümnemehelist kelnerite salka, tundus, nagu vaataksin ma mingit kummalist unenäoballetti. (et) |
