|
so:text
|
Oma iseloomult aga ja elukäigu tõttu, mis võõrasemaliku saatuse sunnil oli tihti kaunikesti vaevarikas, oli Ivan Fjodorovitš lihtne, avameelne ja kiiresti otsustav inimene, kes, nagu ta ise ütles, jookseb jalutsi oma mõtetest eespool. Kui elu talle valusasti vastu pead lõi, sõnas ta endamisi: ära torma mõtlematult. Nii ka praegu — lakkamatult voolavate võõraste teatmete keerises oli ta juba teinud kümneid otsuseid: järele kuulata, kontrollida, kaevata, kirjutada korralagedusest ülemustele, hakata ise mõne välismaise ajalehe korrespondendiks... Ent tunne, et seesamane näitus on talle armas, mõjus nagu rahustav õlilaik mässavatele lainetele. Sellepärast oli ta valmis mõõku ristama igaühega, kel tuleb mõte näitust manada... (et) |
