|
so:text
|
Neid oli pandud mingit vundamendiauku kaevama. Vange oli olnud paarkümmend ja valvurid olid üleval ringi kõndinud. Juba paar nädalat kaevanud, olid nad teinud säärase hulljulge plaani, et hakkavad kõik korraga süvendiseinu pidi üles ronima. Mõnele jääb see kindlasti viimaseks kukkumiseks, aga mõni pääseb kindlasti ka putku. Ja nii nad olid teinudki. Igavene möll oli lahti läinud, kuid Valfrid, või kes ta nüüd oli, oli süvendiserval suure kivi valmis vaadanud ja kohe selle suunas minema pannud. Ta oli nii kähku sinna jõudnud, et valvuritel polnud mahti tema järele igatsust tundma hakata, sest neil oli üle põllu otse metsa poole lippajate laskmisega niigi tükk tegemist. Tema oli ümber selle kivi tiirutanud, see oli tõesti määratu suur, hoides end ikka sinnapoole, kus polnud valvureid. Kui koguneti langenuid üle lugema, hiilis ta vaikselt metsa. (et) |
