|
so:text
|
Etnograafilise romaani põhitunnus on ainelise keskkonna ja traditsiooniliste tööde kirjelduste suur maht võrreldes sündmustiku ja inimeste hingeelu kujutamisega, mis on peamiseks psühholoogilise romaani ainealaks. Inimesed toimivad selles pigem kui kogukonna esindajad, mitte kui indiviidid. Ülesehituselt järgib etnograafiline romaan enamasti traditsiooniliste talutööde ajalist rütmi, olles sel kombel seotud ka looduse tsüklilisusega. Inimese elukaar ja aastaajad on sellistes teostes omavahel seotud metafoorselt: tüüpiline on alustamine kevade ja peategelase noorpõlve kujutamisega; hilissügis ja surm lõpetavad loo. – Seevastu tööde ja tööriistade, majade ja loomade kirjeldused on mahukad ja täpsed, mitte kujundlikud. Nende edasiandmiseks peavad autorid loomulikult kasutama ka vastavat etnograafilist sõnavara, mis teemakaugele lugejale võib kohati lausa koormavalt mõjuda. (et) |
