|
so:text
|
Vaimsuse kujundamine ei sünni ainult tippteadlaste ja -asutuste püüdest. Selleks ei piisa kaasajal enam ka üksikute meediaväljaannete teadusuudistest. See saab sündida mitmete asutuste ja inimeste koostöös - koostöös, millesse on haaratud õppeasutused, muuseumid, raamatukogud, akadeemilised seltsid. Nemad on see avalikkust ja teadlasi ühendav võimalus, mis annab edasi teadussaavutuste sisu, tekitab ühiskonnas laiema poleemika ja mõistmise. Eestis on need asutused ja seltsid olemas, aga nende kontakt teadusmaailmas toimuvaga on liiga nõrk, et olla toimuva usaldusväärne partner ja sõnumi edasikandja. Raamatukogud ja muuseumid pole teadusasutused ning seetõttu on nende endi lähenemine küsimusele pigem ettevaatlik. Ja seltsid, nagu õpetatud Eesti selts, Eesti looduseuurijate selts, akadeemiline põllumajanduse selts, emakeele selts või teised, tegutsevad praegu enamasti vaid erialainimeste kokkusaamiskohana, eelkõige isiklikul initsiatiivil ja toetusel. Nende hääl laiema avalikkuseni ei kosta, meedia nende tegutsemist ei märka, dialoogi ja tõlgendamisvõimalusi nende tegevuse ümber tekib harva. Küsimus ei olegi niivõrd ühe või teise seltsi või asutuse konkreetses tegevuses, kuivõrd selle tegevuse mittemärkamises teadussaavutuste vahendajana, nende suutlikkuse tunnistamises ja kasutamises. Kas võib siis väita, et teaduse ja teadlase olulisuse ja tegeliku tähtsuse mõistmiseks pole vaja midagi juurde tekitada, tuleb vaid juba olemasolevaid võimalusi rohkem usaldada ja neid partnerina tunnistada? Kas ei peitu just koostöö tugevdamises üks ühiskonna ning kultuuri edasise eduka arengu põhimõttelisemaid küsimusi? Ja kas just õige vastus sellele küsimusele ei ole ühtlasi võimalus teadustegevuse mitmekülgsuse ja -kesisuse jätkumiseks? 19. sajandi Eestis jaksasid ühiskonna vaimsust kujundada üksikud mehed ja ettevõtmised. Nüüdsel ajal on selleks vaja ühist tööd ja omavahelist usaldust. (et) |
