|
so:text
|
Lidia Soosteri jutustuses on mõlemad ajatajumise viisid segunenud. Kroonikakirjutajana on ta võtnud mehepositsiooni ja keelekasutuse ning püüdnud nende kaudu võimalikult autentset pilti anda suurest mehelikust kangelasest Ülo Soosterist. Isikliku sõnumitoojana aga vahetuma naisepositsiooni ja keelekasutuse: hirm autentsuse ning modernistliku kangelase ees on taandunud, lugejani jõuab naise elu, nagu seda suudab tajuda vaid naine - last kandev, sünnitav, hoolitsev naine. Selles rollis on Lidia Sooster vaba sootsiumi kammitsevatest ootustest, modernistlikus mõttes üleva kultuuri suurusest, kunstnikust kui kangelasest. Tema keelekasutus muutub paindlikumaks, lugeja silme ette tulevad lausa pildilised kirjeldused vanast ja uuest Moskvast, seenel käimisest, sünnitusmajast. Samal ajal säilub aga Ülo Sooster kontrolliva maatriksi, peegli roll, sest selle peegli peegelduse kaudu jõuab Lidia enesemääratlemiseni. (et) |
