|
so:text
|
XIX sajandi teisel poolel muutus rahvavaipade üldilme tugevasti. Looduslikud taimevärvid asendati vabriku aniliinvärvidega. Aastasadade vältel väljakujunenud harmooniline, pastelselt pehme koloriit taandus kireva värvipaleti ees. Tihenes ka dekoor, kuna kodukedratud villa kõrval hakati üha sagedamini kasutama vabrikus kedratud lõngu. Küladesse ilmusid ülesostjate ja laatade, hiljem ka kudumiskoolide kaudu mustrialbumid, mille kasutuselevõtt mitmekesistas rahvavaipade motiivistikku. Lõpuks arenes senisest eredamini välja üksikute külakangrute individuaalne käekiri, moodustades rahvavaipade arengus terveid lokaalseid koolkondi. Mälestus sellistest rahvameistritest püsib kohati tänaseni. (et) |
