|
so:text
|
Nagu polekski kirjandus muude ühiseluliste vormide seas just see ainumas, mis lubab katsetada kõige erisugusemaid ühendusi, luua kõige püsimatumaid konstruktsioone ja kõige kummalisemaid sünteese. Kirjandus on tiigel, katseahi, triiphoone, talveaed, niihästi eituse kui jaatuse võime on kirjanduses määratult suuremad kui ükskõik mis moraalses või poliitilises pruugis. Seepärast on ta ka võrratult nüansirikkam, liialdusrohkem, ühtaegu unenäolisem ja reaalsestki reaalsem. Jah, aga kuidas suhestuvad sellega kirjanduse empiirilise subjekti, kirjaniku enese isiku täiesti kirjandusvälised teod? Kõigepealt nõnda: ka kirjandus ise, kirjandusteose kirjutamine ja avaldamine on kirjaniku jaoks eelkõige tegu. (et) |
