|
so:text
|
Esimene vältimatu värav, mis viib meid sõnakunsti poeetika juurde üldiselt ja stiili juurde eriliselt, on keelelis-kõneline tegelikkus ise, keel, milles me oleme ja elame ning mida kirjanik kasutab teose loomisel. Keelelises varamus olev materjal erineb heli- ja kujutava kunstniku käsutuses olevast materjalist, helist, kivist, värvist jne. Sõna kui tingmärgi tähendava võime tõttu on keeles ja selle kõnelises tegelikkuses oma töödeldud sisud juba olemas. Seetõttu ei saagi sõnaline luule olla a i n u l t muusika, nagu märkis juba Tammsaare oma arutlustes keele ja luule üle. (et) |
