|
so:text
|
Mis puutub seda laadi armastusse, mille Saint-Loup oli pärinud Monsieur de Charlusilt, siis on nõnda, et kui abielumehel juhtuvad olema sellised kalduvused, on naise õnn tavaliselt kindlustatud. See on reegel, millest Guermantes'id oskasid erandi teha, sest nende suguvõsa mehed, kellel säärane kalduvus oli, tahtsid kõiki uskuma panna, et nad armastavad tegelikult hoopis naisi. Nad afišeerisid seda küll ühe, küll teise naisega ja viisid oma naise nõnda meeleheitele. Courvoisier'd tarvitasid seda kalduvust ettevaatlikumalt. Noor Courvoisier' vikont arvas, et ta on esimene ja ainus inimene maailma algusest saadik, keda tõmbab keegi tema oma soost. Oletades, et see kalduvus on talle tulnud kuradist, võitles ta selle vastu vapralt, võttis vaimustava naise, tegi talle lapsi. Siis üks nõbu selgitas talle, et see kalduvus on üsna levinud, minnes oma headuses koguni nii kaugele, et viis ta kohtadesse, kus ta võis vastavat rahuldust leida. Monsieur de Courvoisier hakkas sellest ainult veel rohkem oma naist armastama, tema paljunemisind ainult suurenes ning teda ja tema naist toodi eeskujuks kui Pariisi parimat abielupaari. Sama ei saa aga öelda Saint-Loup' kohta, sest selle asemel et rahulduda inversiooniga, pani Robert oma naise armukadedusest lausa surema, pidades, sealjuures neist mingit mõnu tundmata, tervet hulka naisarmukesi. (et) |
