|
so:text
|
Tegelikult ema oligi armas, nüüd: ta oli läinud lausa ilusaks, läbipaistvaks ja läikivaks, suured silmad särasid või olid varjul peenelt kortsus pikkade ripsmetega ääristatud laugude all, põsed õhetasid nii, et seda võinuks pidada hoolega pealepandud ruužiks. Haigus oli teinud ja leebeks ja tänulikuks, neid jooni ei oleks ta Ruby arvates muidu küll kuidagi omandanud. Ruby, kallis, oli ta öelnud, kui Ruby üle palati kõndis, näed nüüd, ja naeratanud sealjuures nõrgalt. Aga veel mõne aja eest olid nad teineteist vastastikku läbi hammaste teietanud ja mõnikord, omaette mõeldes, nimetas Ruby teda Sue'ks veel praegugi. Kui Sue elu oleks muusika, siis oleks see asjaarmastajate puhkpilliorkester flöödi- või klarnetimängijast külalissolistiga — professionaaliga — , kes lõpuks raugelt ette astub ning lubab unustada kõik siiamaani mängitud valenoodid. (et) |
