|
so:text
|
Loodus oli astunud uuesti oma õigustesse ning võtnud vähehaaval, vargsi ja salamahti sissesõidutee oma pikkade sitkete sõrmede kindlasse pitsitavasse haardesse. Puud, mis olid juba ennegi tundunud ikka ähvardavat, olid nüüd lõpuks saavutanud võidu. Nad kasvasid tihedalt koos, tumedad ja isepäised, olles tunginud üsna teeveerele. Pöökpuude paljad valged oksad nõjatusid üksteise najale ja ladvad olid põimunud kummaliseks kaisutuseks, moodustades mu pea kohal võlvi, mis meenutas mõne kiriku võlvkäiku. (et) |
