|
so:text
|
Olen päevaraamatusse kirjutanud ainult "rämpsu", kuna see piina ja lootusetuse maailm, kus ma tõeliselt olen, on liiga verine haav, et seda puutuda võiks. Ja ometi on see ainus tähtis ja oluline ja tõsine, see maailm, kus elab mu hing. Minu keha sööb ja tunneb janu, vahel väriseb külmastki, kuigi harva. Keha igatseb kümblust ja mõnikord puhtaid rõivaid. Kuid siis sööstab õudusega meelde, et Gu- ja Maret lamavad kangestunutena külma liiva all, et ma ei näe neid, ei või anda neile sooje rõivaid, ei või osutada neile armastust. Mu igatsus muutub nii põhjatuks, et ma ei taha kümblust, ei taha rõivaid. Tunnen vaid väsimust, kohutavat väsimust ja masendust. Püüan millelegi mõelda, aga kogu mu hing ei vabane tõsiasjast: Gu- on lahkunud, Maret on lahkunud. Ma näen Gu- silmi, nagu näeksid need üllatavaid asju, need silmad peegeldasid imesid. (et) |
