|
so:text
|
Ma mäletan sarmi, seda unustada on juba liiga hilja, veel ei riku miski selle täiust, iial ei riku miski selle täiust, ei ümbrus ega aeg, ei külm ega nälg, ei sakslaste lüüasaamine ega Kuriteo ilmsikstulek. Ta läheb ikka tänaval, neist Ajalugu moodustavaist asjust üle, kui hirmsad need ka poleks. Temagi silmad on heledad. Roosa kleit on igivana, ja tolmune tundub tänavapäikeses must laia äärega kübar. Ta on kõhn, pikk, tušijoonistus, vasegravüür. Inimesed jäävad seisma ja vaatavad võlutult selle võõramaalanna elegantsi, kes möödub midagi nägemata. Valitsejanna. Iial ei tea kohe, kust ta tuleb. Ja siis käib jutt, et ta saab tulla ainult mujalt, ainult sealt. Ta on ilus, ilus selle järelduse pärast. Tal on ümber Euroopa vanad räbalad, brokaadirestid, vanad ajast-arust kostüümid, vanad kardinad, poes ära seisnud vanad asjad, vanad ribad, kõrgmoe vanad kaltsud, vanad kollanud rebased, vanad hülged, samasugune on tema ilu, kärisenud, külmetav ja kalkvel, pagulase ilu, miski ei istu talle, kõik riided on liiga suured, ja see on ilus, ta hõljub, hirmus kõhn on ta, kõik lotendab, ja ikkagi on ilus. Tema nägu ja keha on nõnda loodud, et iga asi, mis vaid teda puudutab, saab otsekohe, igaveseks tema ilust osa. (et) |
