|
so:text
|
See sõnum toimetati ikka veel kahtlevale kaptenile, kes ütles, et ta ei saa pagana antud sõna usaldada, sest sellel mehel ei olnud aimu ega arusaamist Jumalast, keda ta teenis. Oroonoko vastas seepeale, et tal oli väga kahju kuulda, et kapten tegi näo, et tunnistab ja austab jumalat, kes talle paremaid põhimõtteid polnud õpetanud, nõnda et ta teise mehe ausõna mikski ei pidanud, ja ütles kaptenile, et nende usk erines selle usaldamatuse poolest, sest kapten andis printsile oma kristlase sõna ja tõotas Jumala nimel, et kui ta oma sõna murrab, ootavad teda järgmises ilmas igavesed põrgupiinad. "Kas ta nii peabki oma vandele truu olema?" vastas Oroonoko. "Andke talle teada, et ma tõotan oma au nimel, ja selle tõotuse murdmine ei pane kõiki vahvaid ja ausaid mehi mitte ainult mind põlastama ja põlgama, vaid see solvab ja pahandab kogu inimkonda igavesti, kahjustab, reedab ja vihastab kõiki, ent karistus selle eest tuleb inimesel endal kanda, ja maailm ei tunneta pärast üldse, kas jumal on neid karistanud või mitte, seda tehakse nii salaja ja lükatakse nii pikalt edasi, samal ajal kui autu mees iga hetk ausate maailma põlgust ja pahameelt kannatab, ning sureb iga päev häbiväärselt, kuna kadunud on ta au, mis on väärtuslikum kui elu. Ma ei räägi sellest sellepärast, et uskumusi muuta, vaid selleks, et näidata, kuivõrd te eksite, kui te ette kujutate, et inimene, kes oma au vastu eksib, jumalatele antud sõna peaks." Nõnda pöördus prints sõnumitoojast põlastava naeratusega ära ning keeldus vastamast, kui too tahtis teada, mida ta kaptenile ütlema peaks, nõnda et sõnumitooja pidi midagi lausumata lahkuma. (et) |
