|
so:text
|
Aga järgmisel päeval traavis poiss jälle endise hooga, tolmune ja higist leemendav, määrdunud kalts ümber niuete. Kivivirn ta kukil sai tavalise kõrguse, kakskümmend viis, kolmkümmend kivi tõsteti kitsega üles, võibolla rohkemgi. Niisuguse laadungiga tõusti mööda võnkuvaid laudu peaaegu kaselatvade kõrgusele, uuesti, ikka uuesti... ja lennati alla säärase rutuga, nagu kõrvetaks tuleleek kandu. Ei jäänud seal mahti vasakule ega paremale vaadata, ei põuahalli taevasse pilku heita ega ümberringi laiuvat juba lagedaks raiutud sood silmitseda. Iga üleliigne liigutus oli kurjast, iga sõna asjata aja- ning energiaraiskamine, millest tuli hoiduda. (et) |
