|
so:text
|
Elus on nõnda: kõik inimesed mööduvad sinust ja sinagi ruttad oma vaevalist teed: võõrastele suunad oma külma pilgu, tuttavatele kergitad mütsi, sõpradele naeratad ja kaunitaridesse armud, kuid kõik tormavad sinust mööda nagu lumehelbed tuulest kantuina. Ajuti sa seisatad, vaatad üle õla tagasi, sul tekib järsku pakitsev tahtmine hõigata ja mõnda neist tagasi hüüda. Kuid ükski ei tule, su selja taha on jäänud üksnes värsked kalmud ja udused virvendused – pead leppima vaid sellega, mida möödujad jätsid su hinge. Ning sellisel juhul saab igast inimesest kunstnik – kirjanik, maalija, helilooja –, möödunud ajad ja inimesed tõusevad üha jälle temas, sõnas, värvides ja helides. Ta korjab neid killukesi ja vaatab: küll on kaunid! Kuid siis kohkub ta märgates, et siiski, jah, siiski eed on ainult killud – imekaunist pärlikeest, hinnalisest vaasist, elevandiluunikerdusest, killud elust enesest, millest tema arvates pidi kujunema ainulaadne kunstiteos.
Aga võib-olla just seepärast pürgid sa kogu oma tahtejõuga minevikku tagasi, tahad kildudest kujundada terviku, otsid kadunud aegadest noid sinust möödujaid, sügiseses kolletuses ja madalas päikeses tahaksid veel kord nii mõnegi kätt oma soojas peos hoida, ta silmadesse vaadata ning küsida: sa ometi mäletad, mu arm? (et) |
