|
so:text
|
Sirel oli paari heitnud punase pöögiga ja õel luuderohi, see ilu igavene vaenlane, oli selleks, et neid veelgi tihedamini teineteise külge siduda, heitnud oma väädid ümber selle paari ja nad vangistanud. Luuderohul oli selles hüljatud aias valitsev koht, pikad pasmad roomasid üle muruplatside ja olid peagi haaramas oma võimusesse ka maja. Oli veel üks taim, poolenisti metsa sünnitis, mille suguvõsa oli kunagi ekselnud metsa all ja unustusse jäänud, nüüd tungis see koos luuderohuga ühel meelel edasi ja ajas oma inetuid, hiiglasliku rabarberi taolisi vorme pehmele murumaale, kus olid õitsenud nartsissid. (et) |
