|
so:text
|
Poiss vakatas. Ta suu vajus lahti ja näol peegeldus kohkumus. Sellal, kui ta rääkis, olin enda vasakule käele toetudes istukile ajanud ja tõstsin nüüd oma vigastatud käe ettevaatlikult sülle. See oli paistes ja kaetud kuivanud vere koorikuga, millest immitses läbi värsket punast verd. Ma arvan, et olin selle käe peale kukkunud, kui hobune komistas. Jumala õnn, et olin minestusse langenud. Nüüd läks valu tugevamaks, justkui hõõruksid tõusulained ühtlases taktis üle rannaklibu, kuid minestusehoog oli üle läinud ja mu pea oli selge, ehkki valutas löögi tagajärjel. (et) |
