so:text
|
Kõigile, kes mõnitades küsivad, kas tõesti oli võimalik, et inimene, kes kuulus komparteisse, tahtis midagi siiralt eesti rahva jaoks teha, tuletan ma meelde Juhanit. Kuidas Juhan rääkis meile seda, millest ta hiljem ka kirjutas oma romaanis "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Mida Juhan ja tema eakaaslased läbi elasid, kui neilt, Eesti sõjaväe sõduritelt pärast 1940. aasta pööret oma munder ära võeti ja nõukogude munder asemele anti ning Venemaale sõtta viidi. Kuidas Juhan rääkis Velikije Luki lahingust, kus veri oli pahkluuni ja talle sai selgeks, et neid oli sinna toodud sihiga, et kõik eesti noored mehed maha tapetaks. Niisugustest eksistentsiaalsetest tundmistest oli sügavalt välja kasvanud Juhani hool: et eesti rahvas ei häviks. (et) |