|
so:text
|
Ah! Naiste aeg on üürike, just nagu viinapuu õitseaeg. Eks minagi pean olema selleks valmis, et naise nägu venib pikaks ja ilme läheb tõsiseks. Säärased me mehed oleme! Kuni naised meis armukadedust äratavad, oleme neisse armunud. See vihastab meid, me karjume, isegi peksame teinekord; see teeb neile muret, nad nutavad; nad püsivad kodus, nad kardavad meid, neil on igav, nad ei armasta meid enam. Ja meie oleme rahul, meie oleme peremehed!... Aga ühel ilusal hommikul me märkame, et kui keegi meie naist enam ei taha, siis sellepärast, et ta on läinud inetuks, ja vaata siis saatust! Me ei armasta neid enam ja me ihaldame teiste naisi... (et) |
