|
so:text
|
Öö Veneetsias! Juba need kaks sõna on laetud alatedvuses helisevate ülemtoonidega mitte ainult Teatro Verde ruumipoeetikast, vaid ka linnast kui hiigelsuurest lavapildist. See ilmneb eriti märkimisväärselt, kui suunata pilk samal saarel asuva Andrea Palladio kavandatud klassikaliste sammaste ja hiiglaslike kolmnurkadega renessanss-stiilis kiriku tornist üle vee Püha Markuse väljakule ja keskaegsele Doodžide paleele. Kui sellisele tunnetusele lisada niisuguse paigaga seotud mälestusi või soovunelmaid, muutub kõik viirastuslikult ebamaiseks. Kaotame ajataju ja eneseteadvuse. Jääb vaid teatris istuvas vaatajas toimuv hingeline õilistumine, nagu muistsel sõõrikujulisel kooriväljakul, kus kohtuvad aeg, ring ja ruum. (et) |
