|
so:text
|
Kui olin 1950. aastate lõpus nooruke naisluuletaja, peeti enesestmõistetavaks, et ohverdus on hädavajalik. Naistelt oodati seda mis tahes karjääri puhul, ent Kunst oli hullem, sest nõutud ohver oli veelgi suurem. Polnud võimalik olla ühtaegu nii abielunaine ja ema kui ka kunstnik, sest igaüks neist rollidest nõudis täielikku pühendumist. Armastus ja abielu kiskusid ühele poole, Kunst teisele, ja Kunst oli teatav kurjast vaimust seestumine. Arvati, et Kunst tantsitab su surnuks. See asub sinusse elama, haarab su oma võimusse ja seejärel hävitab su. Või hävitab su hariliku naisena. (et) |
