|
so:text
|
Inimene harjub oma aastasaja julmade seadustega, nii nagu ta harjub omasuguste sõgedusest sündinud sõdade, seisuste ebavõrdsuse, lohakile jäetud maanteede ja räpaste linnadega. /---/ Seaduseroosk rabas alama, hämarama ilma asukaid, kuid hämarus oli ka omamoodi varjupaik: õngede, võrkude ja tulelontide kiuste jätkab enamik kalu pimedas vetesügavikus oma jäljetut teed, põrmugi hoolimata veristena paadipäras visklevaist kaaslastest. Kuid ta teadis sedagi, et piisab vihamehe vimmast, rahvahulga hetkelisest raevust või meeletusest, aga ka lihtsalt kohtuniku nõmedast rangusest, et saata hukatusse süüdlasi, kes on võib-olla hoopis süütud. Ükskõiksusest saab kergesti raev, pooleldi kaassüüdlusest — põlgus. (et) |
