|
so:text
|
Just siis tõusis tuul. Estheri kübar lendas peast kõrgele üles nagu litter jõukatsumise mängus. Ookean hakkas podisema, just nagu oleks hiiglaslik mootor selle sügavustes käima pandud. Taeva alumine pool võttis ülemise poole üle, täitis ära kõik alles jäänud augud, ning siis algas taevase keeduse hautamine. Plehku pannud õhupall oli nagu jalgpall, mida õhu nähtamatud meeskonnad taga ajasid. Maapind vajus viltu ja üks kiht liiva nihkus ida poole, kattesI tekid, rannalinad ja kotid, paisates jalust maha vertikaalis päevitajad, need püstipäevitajate liikumise pooldajad. Pikemaks venitatud liikumatu hetk saabus siis, kui atmosfäär hinge kinni hoidis, ise hapnikupuudusest rohekassiniseks tõmbudes. Nähvakale eemal järgnes otsustavuse kuuldav väljahingamine, sigitav sumin, liikidevaheline kõnekõmin. Liikuva õhu poolt troonilt tõugatuna siples Frida sõbranna nagu ussike, kuni üks kiilaspäine laia rinnaga mees ta jalgadele tõstis ja oma sõrmustatud käe tema kõhetu kaela tagaküljele vajutas. Minut tagasi oli kollektiivne fookus olnud suunatud väljapoole, teistele, silmapiirile; nüüd oli see kiiresti sisse tagasi toodud. Ülejäänud maailm kadus. Inimesed korjasid, haarasid, kogusid. Taevas, mille hautamine oli lõppenud, hakkas murenema ja langes valusalt punetavatele õlgadele. Männikäbisuurused jäätükid. Mida rohkem neid alla tuli, seda tumedamaks muutus taevas, nagu inimene, kes raevuhoos üha vihasemaks muutub. (et) |
